Saatkonna lühiajalugu

Eesti Vabariigi esimeseks asjuriks Soomes nimetati 7. detsembril 1918 Oskar Kallas. Oskar Kallase esimeseks ülesandeks sai ruumide leidmine Eesti esindusele. Esimesed kuud töötas asjur Kallas kingakaupmees Eduard Schwalbe (1918. aasta novembrist Eesti konsul) korteris, 1919. aasta kevadel õnnestus aadressil Tehtaankatu 1 esinduse ja konsulaadi jaoks ajutised ruumid üürida.

1919. aasta sügisel ostis Eesti riik Itä-Kaivopuisto 20 paikneva krundi koos sellel asunud hoonetega. Kuna hoonetes elanud üüriliste mujalepaigutamine võttis aega, sai Kaivopuistos täie hooga tööle hakata alles järgmine saadik Aleksander Hellat. Hellati huvi hõimulikumise, teatri ning spordi vastu tegid temast menuka seltskonnainimese ning lagunev kahekorruseline puumaja hakkas saatkonna tegevust tuntavalt piirama. 1931. aastal Helsingisse saabunud Hans Rebane saigi ülesandeks esindusliku saatkonnahoone rajamise. Maja projekti konkursi võitis Konstantin Bölau, ehitamiseks vajalikud summad saadi poole krundi müügist. 1933. aasta kevadel kolis saatkond ajutiselt üüriruumidesse aadressil Tehtaankatu 6 ning juba sama aasta lõpus võidi tööd jätkata Itäinen Puistotie 10 valminud uues saatkonnahoones.

Funktsionalistlikus stiilis valge kahekorruseline ehitis oli toona (ja on tänaseni) ainulaadne kogu maailmas – tegu oli esimese ja kuni Eesti Vilniuse saatkonna uue hoone valmimiseni 1997. aasta lõpus ka ainsa Eesti riigi poolt saatkonnaks ehitatud majaga.

Järgmise saadiku – Rudolf Möllersoni – osaks sai saatkonnahoone laiendamine ning esinduslikumaks muutmine. Remonditöödega jõuti lõpule 1939. aasta detsembris. Möllerson ei jõudnud maja valmimist ära oodata, tema järglaseks sai 29.novembril 1939. Helsingisse saabunud Aleksander Warma. Järgmisel päeval algas talvesõda. Sõjatingimustes viidi välisesindused ajutiselt Helsingist välja. 1940. aasta veebruaris otsustas saadik Warma pommitamisohust hoolimata tööd Kaivopuistos jätkata. Eesti Vabariigi aastapäeva tähistati vastremonditud hoones. Paraku jäi Warma tegutsemisaeg Itäisel Puistotiel lühikeseks – 16. juunil 1940. aastal esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, millele järgnes riigi okupeerimine. 6. augustil teatas saadik Warma Helsingi diplomaatilisele korpusele saatkonna tegevuse katkestamisest ning lahkus saatkonnast. Hoone pitseeriti ning võtmed anti Soome välisministeeriumi esindajate käsutusse. Paari päeva pärast võttis Nõukogude Liidu esindus maja oma valdusse. Kuni lahkumiseni Helsingist 1944. aasta 19. septembril püüdis Aleksander Warma saatkonda oma endisis funktsioonides taastada. Paraku ei kandnud püüdlused vilja.

Uuesti asus Eesti Vabariigi esindus Helsingis tööle 25. veebruaril 1991. aastal Eesti Kultuuripunkti nime all Kulle Raigi juhtimisel, kellest sai edaspidi sõjajärgse perioodi esimene Eesti konsul Soome Vabariigis.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi suursaatkond Helsingis avati 1. novembril 1991. aastal ajutiselt üüritud ruumides Fabianinkatu 13A2, konsulaarosakonna aadressiks sai Kasarmikatu 28. Suursaadik Lennart Meri volikirjade esitamiseni 23. aprillil 1992. aastal juhtis esinduse tööd ajutine asjur Sven Jürgenson. 1991. aasta sügisel leppisid Eesti ja Soome kokku vastastikuses endiste saatkonnakinnistute tagastamises. Kuna vahepealseil aastail oli Eesti kinnistu ostnud Bulgaaria esindus, kulus kõiki huvitatud pooli rahuldanud lahenduse saavutamiseks mitu aastat. 27. jaanuaril 1994. aastal kirjutas suursaadik Jaak Jõerüüt alla Eesti esimese saatkonnahoone tagastamisaktile. Sama aasta iseseisvuspäeva vastuvõtt toimus juba vanal aadressil – Itäinen Puistotie 10. Pärast põhjalikke korrastus- ja remonditöid taasavati Eesti suursaatkond Helsingis välisminister Siim Kallase poolt 13. detsembril 1995. aastal.

Eesti ametlikud esindajad Soomes

Eesti Vabariigi saadikud

Oskar Kallas 1918 – 1922
Friedrich Akel 1922 – 1923
Aleksander Hellat 1923 – 1931
Hans Rebane 1931 – 1937
Rudolf Möllerson 1937 – 1939
Aleksander Warma 1939 – 1940

Eesti Vabariigi suursaadikud

Lennart Meri 1992
Jaak Jõerüüt 1993 – 1997
Mati Vaarmann 1997 – 2001
Matti Maasikas 2001 – 2005
Priit Kolbre 2005 – 2006
Merle Pajula 2006 – 2010
Mart Tarmak 2010 – 2014
Margus Laidre 2014 – 2018
Harri Tiido 2018 –